Ma ostsin oma esimese hobuse aastal 2005. Aeg oli siis seline, et internet oli juba paljudele kättesaadav kuid e-poode eestis veel eriti ei olnud. Välismaalt tellimisest ei osanud üldse unistada.
Idee "natural horsemanship"ist oli jõudnud eestlasteni kuid millega täpselt tegu, oli veel üsna arusaamatu. Nöörpäitsed tundusid nagu võlukepike mis pani hobused justkui imeväel tegema asju millest muidu ei osanud unistada. Loomulikult päris nii see tegelikult ei olnud, aga umbes selline illusioon oli võrdlemisi laialt levinud.
Leidsin internetisügavustest esimese algelise juhendi kuidas nöörpäitseid sõlmida. Juhendis kasutati nö. lihtsaid sõlmi. Ja esimesed päitsed tegin just nii.
Mu esimese hobuse, Sammi jaoks oli ostujärgne transport vanast kodust ning vanast elust täiesti uude mailma piisavalt ehmatav kogemus, et tal tekkis hirm tavaliste päitsete osas. Selleks, et neid talle pähe panna pidin esmalt talle talutusnööri ümber pea panema ning sellega teda kinni hoidma kuniks päitsed pähe sain. Nöörpäitsetega tal kogemused puudusid, neid ei seostanud ta millegiga ning juba esimesel kasutuskorral saingi kogeda seda "maagiat" mis paistis nendega kaasnevat. Sammi pani mind paljuid asju nägema uue pilguga ning rohkem mõtlema sellele kuidas hobused erinevaid olukordi näevad. Tõenäoliselt oli tema suhtumine erinevadesse päitsetesse ka minu esimeseks õppetunniks temalt.
Pelgalt idee "NH"st hakkas muutuma arusaamiseks mida ning milleks tehakse. Mõistmine, et nöörpäitsete näol ei ole tegu imevahendiga ning tegelik "maagia" seisneb inimeses endas ja päitsed on vaid abivahend mida tuleb targalt kasutada, et saavutada soovitud tulemus.
Peagi hakkasin uurima kuidas teha nöörpäitseid õigete sõlmedega. Esialgu tundus see lõpmata keeruline. 2007 aastal kolisime Samiga Hiiumaalt mandrile ning mul õnnestus osta päris poest päris nöörpäitsed. Peagi selgus, et sama pood müüs ka palju nöörpäitseid mis olid valesti sõlmitud või fiadori sõlm hoopis puudus. Minu kätte jõudsid mitmed sellised praakpäitsed ümbersõlmimisele.
Kuigi need poepäitsed olid ilusat värvi ja ilusa mustriga, ei olnud nöör ise eriti heade omadustega. See oli liiga kerge ning hõre kuid samal ajal jäme. See tähendab, et märguanded jõudsid hobuseni ainult siis kui kasutada jõudu (liiga hõre/kerge nöör ei anna väikseid märguandeid hästi edasi) ning olid siis koheselt väga tugevad (jämedamal nööril on sõlmed suuremad = märguanne teravam). Sammile see ei meeldinud.
Hea nööri otsingud jätkusid.
Elu kulges oma rada, 2011 aastal Sami elutee lõppes ning mina jõudsin tagasi kodusaarele. Kohalikust ehituspoest leidsin väga head nööri. Ning sellest olen tänaseks päevaks teinud ka enim päitseid. Mulle järgnes saarele mu selleks hetkeks viimane hobune ning peagi ostis ka parim sõbranna endale oma esimese hobuse. Tol ajal 10 aastase täku Double Winn kes ühtlasi on Sami vanem vend.
Kuigi oma hobusele leidsin paar aastat hiljem uue omaniku, jäi Winni endiselt minu elus rolli mängima. Mees parimais aastates, karjas elanud ning paaritanud - sellisel oli nii mõnegi asja kohta oma arvamus.
Ning õiged vahendid ning õiged võtted tema käsitlemisel aitasid ennasttäis sugumürsust kujundada toreda ning rahumeelse kaaslase inimestele kellega peagi said sõidetud ka esmakordsed hobuse selga istujad ja ka väiksed lapsed.
Idee "natural horsemanship"ist oli jõudnud eestlasteni kuid millega täpselt tegu, oli veel üsna arusaamatu. Nöörpäitsed tundusid nagu võlukepike mis pani hobused justkui imeväel tegema asju millest muidu ei osanud unistada. Loomulikult päris nii see tegelikult ei olnud, aga umbes selline illusioon oli võrdlemisi laialt levinud.
Leidsin internetisügavustest esimese algelise juhendi kuidas nöörpäitseid sõlmida. Juhendis kasutati nö. lihtsaid sõlmi. Ja esimesed päitsed tegin just nii.
Mu esimese hobuse, Sammi jaoks oli ostujärgne transport vanast kodust ning vanast elust täiesti uude mailma piisavalt ehmatav kogemus, et tal tekkis hirm tavaliste päitsete osas. Selleks, et neid talle pähe panna pidin esmalt talle talutusnööri ümber pea panema ning sellega teda kinni hoidma kuniks päitsed pähe sain. Nöörpäitsetega tal kogemused puudusid, neid ei seostanud ta millegiga ning juba esimesel kasutuskorral saingi kogeda seda "maagiat" mis paistis nendega kaasnevat. Sammi pani mind paljuid asju nägema uue pilguga ning rohkem mõtlema sellele kuidas hobused erinevaid olukordi näevad. Tõenäoliselt oli tema suhtumine erinevadesse päitsetesse ka minu esimeseks õppetunniks temalt.
Pelgalt idee "NH"st hakkas muutuma arusaamiseks mida ning milleks tehakse. Mõistmine, et nöörpäitsete näol ei ole tegu imevahendiga ning tegelik "maagia" seisneb inimeses endas ja päitsed on vaid abivahend mida tuleb targalt kasutada, et saavutada soovitud tulemus.
Peagi hakkasin uurima kuidas teha nöörpäitseid õigete sõlmedega. Esialgu tundus see lõpmata keeruline. 2007 aastal kolisime Samiga Hiiumaalt mandrile ning mul õnnestus osta päris poest päris nöörpäitsed. Peagi selgus, et sama pood müüs ka palju nöörpäitseid mis olid valesti sõlmitud või fiadori sõlm hoopis puudus. Minu kätte jõudsid mitmed sellised praakpäitsed ümbersõlmimisele.
Kuigi need poepäitsed olid ilusat värvi ja ilusa mustriga, ei olnud nöör ise eriti heade omadustega. See oli liiga kerge ning hõre kuid samal ajal jäme. See tähendab, et märguanded jõudsid hobuseni ainult siis kui kasutada jõudu (liiga hõre/kerge nöör ei anna väikseid märguandeid hästi edasi) ning olid siis koheselt väga tugevad (jämedamal nööril on sõlmed suuremad = märguanne teravam). Sammile see ei meeldinud.
Hea nööri otsingud jätkusid.
Elu kulges oma rada, 2011 aastal Sami elutee lõppes ning mina jõudsin tagasi kodusaarele. Kohalikust ehituspoest leidsin väga head nööri. Ning sellest olen tänaseks päevaks teinud ka enim päitseid. Mulle järgnes saarele mu selleks hetkeks viimane hobune ning peagi ostis ka parim sõbranna endale oma esimese hobuse. Tol ajal 10 aastase täku Double Winn kes ühtlasi on Sami vanem vend.
Ning õiged vahendid ning õiged võtted tema käsitlemisel aitasid ennasttäis sugumürsust kujundada toreda ning rahumeelse kaaslase inimestele kellega peagi said sõidetud ka esmakordsed hobuse selga istujad ja ka väiksed lapsed.
Kogu selle aja jooksul oli nöörpäitsete tegemine minu jaoks meeldivaks vahelduseks ja toredaks hobiks.
Minu tehtud nöörpäitsed on ajapiku üha populaarsemaks muutunud. Kuna sageli uuriti ka võimaluse kohta saada päitseid mõnes põnevamas värvis, jätkasin nööride otsimist. 2017 aastal lõpuks näkkas ja avastasin mõned välismaised e-poed mis pakuvad nii nööre kui muid tarvikuid. Lisaks päitsete jaoks sobivatele nööridele õnnestus saada ka materjale, et teha nöör-ratsmeid, nööre maatööks, talutusnööre jne.
2018 aastal läksin õppima pehme mööbli valmistaja erialale, et hankida uusi kogemusi ja teadmisi töövõtetest ning materjalidest. Praktikale sattusin kingapealseid valmistavasse ettevõttesse.
Aastal 2019 registreerisin ettevõtluskonto nimega Double Win Equestrian.
DWE tootevalikusse kuuluvad esemed on sellised mis on end minule ise aja jooksul tõestanud. Uute toodete loomisel ning katsetamisel kasutan ka teiste hobuinimeste abi. Jätkuvalt proovin ennast ning enda tooteid arendada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar